Mäletan seda õhtut nagu eilset. Olin jälle oma väikese üürikorteri köögis, kus kraanikauss tilkus ja naaber ülevalt kolmandat tundi järjest mingit tüütu biiti kuulas. Väljas sadas, mis sadas — novembri pimedus oli juba ammu kohale jõudnud ja minu sees oli see tuttav tühjus, mille vastu ma polnud veel rohtu leidnud. Olin terve päeva peidus olnud, telefonis oli kolm vastamata kõnet töölt ja üks sõbralt, kellele ma poleks nagunii osanud midagi öelda. Ma lihtsalt ei tahtnud. Ei tahtnud selgitada, ei tahtnud naeratada, ei tahtnud olla see inimene, kes peab kõigile tõestama, et temaga on kõik hästi. Ja siis, täiesti juhuslikult — või nagu ma praegu mõtlen, siis mitte üldse juhuslikult — sattusin ma ühele saidile, kus oli vavada bonus code ja mis tõotas kohe alguses midagi vastu anda. Ma ei usu selliseid asju tavaliselt. Aga tol õhtul oli mul suva.

Alustasin väikselt. Panin sisse kakskümmend eurot, rohkem ei julgenud, sest raha oli niigi otsas ja järgmine palgapäev tundus olevat kaugel nagu teine maailm. Esimesed keerutused läksid tühjalt — ei mingit võitu, ainult see häälekas, peaaegu lohutav trummeldamine, mis täitis mu köögi vaikuse. Ma ei oodanudki suurt võitu, ausalt öeldes. Ma ootasin seda, et mõneks hetkeks kaoks see tunne, nagu ma oleks kinni oma elus, nagu ma ei suudaks midagi muuta. Ja siis, kui ma juba mõtlesin, et kogu see värk on nagu ikka — viskan raha ära ja tunnen end veel hullemalt — tabas mind üks väike võit. Mitte suur, aga piisav, et mu süda natuke kiiremini lööks.

Ma mäletan, et mu käed olid külmad, aga nägu oli kuum. See on naljakas, kuidas keha reageerib asjadele, mida mõistus peab rumalaks. Ma ei olnud ju tulnud siia rikkaks saama. Ma olin tulnud siia, et mitte mõelda. Aga see väike võit andis mulle midagi muud — hetkeks tundus, nagu oleks mul kontroll. Nagu ma oskaks midagi. Nagu ma ei oleks lihtsalt see väsinud tüüp, kes iga hommik vihkab oma äratuskella. Ja nii ma jäin. Panin veel sisse. Mitte palju, aga piisavalt, et see tunne püsiks. Ja siis juhtus see, mida ma päriselt ei osanud oodata. Üks suurem võit. Selline, mis pani mu toolil selga sirutama ja valjusti ütlema: « No ei ole võimalik! » Ma naersin. Üksi oma köögis, kella kaheteistkümne ajal öösel, naersin nagu laps, kes on leidnud kadunud lelu. See oli naljakas ja veider ja veidi piinlik ka, aga ma ei hoolinud. Ma olin hetkeks õnnelik. Päriselt.

Järgmistel nädalatel märkasin, et ma ei tee seda enam ainult siis, kui on halb. Ma tegin seda ka siis, kui oli lihtsalt igav. Või kui ma ei tahtnud mõelda sellele, et mu elu ei lähe kuhugi. See sai mingiks rutiiniks, nagu õhtune tass teed, ainult et tee asemel oli väike lootus, et äkki täna juhtub midagi head. Ja mõnikord juhtuski. Ma ei võitnud kunagi mingit astronoomilist summat, ei ostnud autot ega kolinud ära. Aga ma võitsin piisavalt, et maksta üür õigeks ajaks, osta sõbrale sünnipäevaks midagi, mida ta päriselt tahtis, ja ühel korral — see oli kõige parem — võtsin endale kolm päeva vaba ja sõitsin mere äärde. Lihtsalt sõitsin. Istusin rannal, vaatasin vett ja mõtlesin, et võib-olla pole ma nii lootusetu, kui ma arvasin.

Aga ma tahan olla aus. See ei olnud mingi muinasjutt. Oli ka õhtuid, kus ma kaotasin rohkem, kui oleks pidanud. Oli hommikuid, kus ma vaatasin oma kontojääki ja mõtlesin, mida ma küll teen. Oli hetki, kus ma tundsin, et olen jälle see inimene, kes põgeneb. Aga midagi oli muutunud. Ma ei kasutanud seda enam selleks, et end ära peita. Ma kasutasin seda selleks, et end üles leida. See kõlab imalalt, ma tean. Aga see on tõsi. See vavada bonus code, mille ma alguses nii juhuslikult leidsin, ei olnud mingi võluvits. See oli lihtsalt uks. Ja sellest uksest sisse astudes avastasin ma, et ma ei olegi nii kadunud, kui ma arvasin. Et mul on ikka veel asju, mille eest seista. Et ma suudan veel nautida asju, isegi kui need on väikesed ja veidrad ja mõnikord täiesti mõttetud.

Nüüd, kui ma tagasi vaatan, siis see kõik tundub nagu üks pikk, veidi segane, aga siiski armas lugu. Ma ei mängi enam iga päev. Mõnikord möödub nädalaid, kui ma sinna lehele üldse ei lähe. Aga kui ma lähen, siis ma lähen naeratades. Mitte sellepärast, et ma võidaks. Vahel ma ei võidagi. Aga sellepärast, et ma tean, et ma suudan ise otsustada, millal lõpetada. See ongi kõige suurem võit, ausalt. Mitte raha. Vaid see, et ma ei ole enam see inimene, kes põgenes oma elu eest. Ma olen see, kes astub sellega silmitsi. Ja kui vahel ongi raske, siis ma teen endale tassi teed, vaatan aknast välja ja mõtlen, et homme on uus päev. Ja võib-olla — täitsa võib-olla — juhtub midagi head.